Miks Usas?
Miks ma siin olen jah?
Kui suudad mõelda ühe asja peale, mis on kõige mitte minulikum, siis mille peale tuleksid?
Ma tulin Usasse raamatuid müüma! Voh sulle. Arvasid ära?
Miks tulin?
Erinevatel põhjustel.. eelkõige ise, kui inimesena arenema.
Arvan, et olen iseseisev ja tuff girl. Tahtsin ennast proovile panna, kas ikka olen, kui viskan ennast middle of nowhere next to nothing, üksinda st eemal kodust ja sõpradest - kaugel mugavustsoonist. Milline inimene olen siis, kui pean 13h järjest töötama..
Olete varem kuulnud raamatute müügist? See on door-to-door müük. Kujutate ette? Päris põnev eks.
Tundsin, et seisan ühekohapeal ning kuna mul laene, lapsi ja abielu hetkel ei olnud tundus see võimalus, millest miks mitte kinni haarata?
Igaljuhul minu eesmärk oli mugavustsoonist välja tulla ning õppida iseennast tundma. Rasketes olukordades (emotsionaalselt ja vaimselt) toime tulla. Arendada endas problem solving skille, pühenduda ja arendada järjepidevust. Samuti vabaneda halbadest harjumustest ja asendada need headega :)
Samuti olen pikalt müügiga tegelenud ja tahtsin arendada endas rohkem seda poolt. Õppida tundma erinevaid inimtüüpe ja teha müüki! Oh guys, I love sales.
See on lühidalt kokkuvõetud siis. :)
Kuidas mul läheb?
Kohe alguses ma keeldusin maksmast x summat lennupiletite eest nashville ja otsustasin, et ükskõik lähen üksi ja seiklen.
Istanbuli kartsin tegelikult kõige rohkem. Esimese asjana mõtlesin, okei Türgi. Mäletate ca 15a tagasi msn messangeri tüdrukud?
Aga kõik läks ilusti. Sõitsin erinevate metroodega, küastasin mošeed, käisin turul ja mõtlesin, et lähen otsin midagi süüa. Sattusin kuskile terassile ja üks töötaja siis jäi minuga jutustama, sest tegin seal piipu. Varsti tuli sinna juba üks pariisitar ning ma jäin sinna terassile peaaegu neljaks tunniks selle naisega rääkima kogu maailmast. hahaha, kell oli juba peaaegu südaöösel ja ma pidin metroodega tagasi sõitma. Tagasitulles oli veidi hirmus ja paar meest tikkus ligi, aga üldkokkuvõttes sain hakkama.
USA
Kas te teate, kui raske on usasse tööle minna või? Ma ei oska öelda, kui palju pabereid ma allkirjastama olen pidanud, aga see on meeletu - päriselt ja need turva kontrollid - no words.
Esimesed kolm päeva on nüüd koputamas käidud..
Minu graafik on selline, et tõusen igapäev 6.59 -7.10 olen majast väljas ja 22.00 jõuan koju. Sõidan piirkonda kus müün 7km ja õhtul tagasi, sest pole veel citypermitit saanud linna, kus ise elan. (See kõik on raskendatud, sest ootan oma social security numbrit - sama, mis isikukood Eestis)
Bookfieldil ise on lahe ja raske korraga.
Raske on sellepärast, et sulle öeldakse ca 70x päevas ei või ma ei ole huvitatud.
Raske on mentaalselt ennast ümber seadistada ja areneda. Raske on jätta emotsioonid tahaplaanile ja keskenduda ainult kontrollitavatele, sest numbrid mängivad lõpuks välja. Raske on olla 100% service-minded ja 0 mõelda kasumile.
Super äge on, et kohtad niii palju erinevaid peresid.
Ma sattusin mehiklaste koju, kes ei lasknud mind enne ära, kui nendega söön, kes on nii suurepärased ja soojad inimesed.
Mulle tehti tööpakkumine, hoopis teises fieldis.
Ma sattusin 5minuti jooskul teise osariiki, niiet ma seda ise tähelegi ei pannud.
Igapäev on erinev ja ma tean, step-by-step-by-step ma liigun sinnapoole, kuhu ma tahan välja jõuda..
Winners never quit and quitters never win. Remember that
Kui suudad mõelda ühe asja peale, mis on kõige mitte minulikum, siis mille peale tuleksid?
Ma tulin Usasse raamatuid müüma! Voh sulle. Arvasid ära?
Miks tulin?
Erinevatel põhjustel.. eelkõige ise, kui inimesena arenema.
Arvan, et olen iseseisev ja tuff girl. Tahtsin ennast proovile panna, kas ikka olen, kui viskan ennast middle of nowhere next to nothing, üksinda st eemal kodust ja sõpradest - kaugel mugavustsoonist. Milline inimene olen siis, kui pean 13h järjest töötama..
Olete varem kuulnud raamatute müügist? See on door-to-door müük. Kujutate ette? Päris põnev eks.
Tundsin, et seisan ühekohapeal ning kuna mul laene, lapsi ja abielu hetkel ei olnud tundus see võimalus, millest miks mitte kinni haarata?
Igaljuhul minu eesmärk oli mugavustsoonist välja tulla ning õppida iseennast tundma. Rasketes olukordades (emotsionaalselt ja vaimselt) toime tulla. Arendada endas problem solving skille, pühenduda ja arendada järjepidevust. Samuti vabaneda halbadest harjumustest ja asendada need headega :)
Samuti olen pikalt müügiga tegelenud ja tahtsin arendada endas rohkem seda poolt. Õppida tundma erinevaid inimtüüpe ja teha müüki! Oh guys, I love sales.
See on lühidalt kokkuvõetud siis. :)
Kuidas mul läheb?
Kohe alguses ma keeldusin maksmast x summat lennupiletite eest nashville ja otsustasin, et ükskõik lähen üksi ja seiklen.
Istanbuli kartsin tegelikult kõige rohkem. Esimese asjana mõtlesin, okei Türgi. Mäletate ca 15a tagasi msn messangeri tüdrukud?
Aga kõik läks ilusti. Sõitsin erinevate metroodega, küastasin mošeed, käisin turul ja mõtlesin, et lähen otsin midagi süüa. Sattusin kuskile terassile ja üks töötaja siis jäi minuga jutustama, sest tegin seal piipu. Varsti tuli sinna juba üks pariisitar ning ma jäin sinna terassile peaaegu neljaks tunniks selle naisega rääkima kogu maailmast. hahaha, kell oli juba peaaegu südaöösel ja ma pidin metroodega tagasi sõitma. Tagasitulles oli veidi hirmus ja paar meest tikkus ligi, aga üldkokkuvõttes sain hakkama.
USA
Kas te teate, kui raske on usasse tööle minna või? Ma ei oska öelda, kui palju pabereid ma allkirjastama olen pidanud, aga see on meeletu - päriselt ja need turva kontrollid - no words.
Esimesed kolm päeva on nüüd koputamas käidud..
Minu graafik on selline, et tõusen igapäev 6.59 -7.10 olen majast väljas ja 22.00 jõuan koju. Sõidan piirkonda kus müün 7km ja õhtul tagasi, sest pole veel citypermitit saanud linna, kus ise elan. (See kõik on raskendatud, sest ootan oma social security numbrit - sama, mis isikukood Eestis)
Bookfieldil ise on lahe ja raske korraga.
Raske on sellepärast, et sulle öeldakse ca 70x päevas ei või ma ei ole huvitatud.
Raske on mentaalselt ennast ümber seadistada ja areneda. Raske on jätta emotsioonid tahaplaanile ja keskenduda ainult kontrollitavatele, sest numbrid mängivad lõpuks välja. Raske on olla 100% service-minded ja 0 mõelda kasumile.
Super äge on, et kohtad niii palju erinevaid peresid.
Ma sattusin mehiklaste koju, kes ei lasknud mind enne ära, kui nendega söön, kes on nii suurepärased ja soojad inimesed.
Mulle tehti tööpakkumine, hoopis teises fieldis.
Ma sattusin 5minuti jooskul teise osariiki, niiet ma seda ise tähelegi ei pannud.
Igapäev on erinev ja ma tean, step-by-step-by-step ma liigun sinnapoole, kuhu ma tahan välja jõuda..
Winners never quit and quitters never win. Remember that
Kommentaarid
Postita kommentaar