Kauaoodatud Barcelona

Alustan algusest

2016. aasta viimastel päevadel sai paika pandud, et märtsi esimesel poolel võtame mina, Imre ja Kertu osa  Zurich Barcelona maratonist(hiljem liitus ka Maxim). Sel hetkel ma pendeldasin kahe vahel - aega on nii palju, et ettevalmistuda/aega on nii vähe, et saada korralik põhi.
Üsna pea sain palju nõu ja omalnahal tuntud, et aega oli siiski liiga vähe, et laduda korralik põhi. Madala pulsi, kuid pika distantsi trennid jäid umbes kahe kuu ja kõige külmema aja juurde. (Praegu mõtlen selle motivatsiooni peale, mis mind lumesajus ning -13 kraadiga Harku terviseradadele pikkadeks trennideks viis).
Üks hetk hakkasid mu jalad järgi andma. Tekkisid tugevad valud hüppeliigestes.
 Ema tegi mulle kingi ostes fancyd uued Nike Pegasused, mis pidid pöia koormust ja hüppeliigese põrutust vähendama. Lühidalt öeldes, midagi ei muutunud.
Jaanuaris käisin siis jooksueksperdi juures, kus selgus, et jalad kannatavad suure ülekoormuse käes ja sobiv mudel on hoopis Asics Kayanod. Nendega ma maratoni jooksingi :)

Kerime edasi

Maratoni eel olin kaks korda haige. Viimast korda siis, kui astusin lennukisse haigena ning olin suhteliselt sekptiline eesootava ees. Aga mott oli laes - teeme ära!

Nii nagu Marokos soe kliima ja VÄRSKED PUUVILJAD (lademetes), mis tegid kahe päevaga mind terveks, juhtus see ka Hispaanias.

Maratoni ennast jäävadki mulle meenutama mõnusalt soe ilm, süümepiinadeta ülesöömine ja jooks.

Põhilaadimine koosnes erinevatest toitudest - pannkoogid, omletid, pitsad, vahvlid ja kommid. Maratoni eelselt õhtul sõime nii palju, et pidime jalutama minema, et toit alla vajuks. Piinlik.

Viimaseks negatiivseks noodiks oli see, et päev enne maratoni tegime Imrega viimast trenni, kus rebestasin kergelt sisereielihase. Ausalt tegin ilusti sooja (sörk, soojendus, venitamine) ja alles siis tegime lõike. Peale esimest lõiku tundsin, kuidas midagi läks valesti.Jäi ainult loota, et järgmiseks päevaks on jalg parem.

Õhtul panin jooksukoti kokku, kus olid erinevad geelid (enne hirmutati ära, et rajal antakse liiga pakse geele), vedel magneesium (krampidele), glükoos ja valuvaigistid(rajal ei läinud ühtegi tarvis).

Jooks

Starti minnes mul mingit ärevust või kartust polnud. Jälgisin lihtsalt ümberringi toimuvat. Mõni minut enne starti selgus veel, et rajal on rohkem tõuse, kui teadsime - aga no mis siis ikka, koju enam ei lähe ju.

Esimesed 9 km oli mul raske ennast käima saada. Põlv ei liikunud üles ja rütm polnud ühtlane. Rada ronis kogu aeg ülespoole mäkke ja pulss tema järgi. Kaalusin peas, kas proovin esimesed 20 km joosta 140-150 pulsiga või mis ma teen? Otsustasin jooksen enesetunde järgi, kuskil 160 pulsiga. Jõin igas punktis korralikult ja sõin iga 40 min tagant. 10 km juures läks tempo sujuvaks ja motivatsiooni tuli igast suunast.

Rajal oli palju kaasaelajaid, tantsijaid ja muusikuid. Mõni isegi jooksis Eiffeli torn ümber. Jooksime paljudest ilusatest Barcelona ehitistest ja vaatamisväärsustest mööda niiet ma ei jõudnudki enam iseenda miinustele süveneda. 

35 km nagu ikka hakkas rada venima ja tundsin, et kramp võib tulla. Õnneks magneesium aitas ja rada pööras ka randa. Kuigi hm.. rada ikka venis.

Viimased 7 km olid rasked. Keha oli väsinud ja vedelikupuudus kasvas. Õnneks mul oli nii suur tahe ja soov lõpetada, et ma lihtsalt jooksin edasi. Kui ei jaksanud, siis ikka jooksin, kuid mitte kordagi ei olnud mõtet, et miks ma siia tulin ja endale nii teen. Ma nautisin seda väsimust. 

Enne lõppu viimased 2km ma jooksin nii kiiresti ja nii palju, kui tuli. Finish tuli eufooria, õnne ja suure nutuga.

Lõpetasin ajaga 4.56 mis oli täpselt nagu plaanisin. 5h, et õppida 42km tundma, energiat jaotama ja eelkõige iseennast tundma.

Tänaseks olen maratonist ilusti taastunud ja uued jooksud, sihid on võetud :)